mulle avastas eelmine loetud Krastevi raamat, "Pärast Euroopat", üsna kõvasti muljet - sain sealt esimest korda tõuke mõelda, et tõesti, mis sai Fukuyama lubatud ajaloo lõpust, ja üleüldse, mis juhtus (Brexit ja Trump ja populismi võidukäik jne). siin arendatakse seda teemat edasi ja uuritakse, kuidas ikkagi läks nii, et 30 aastat pärast raudse eesriide langemist ei ole kõik maailma riigid liberaalsed demokraatiad.

kolm põhiteemat võetakse siin ette - Kesk-Euroopa populistid (põhiliset keskendutakse Poolale ja Ungarile), Venemaa ja Trump. lõpus kergelt puudutatakse Hiinat ka. läbivaks teemaks on valitud jäljendamine - tees on enamvähem see, et nii idablokist vabanenud Euroopa riigid, Venemaa kui Hiina on 30 aastat jäljendanud lääne liberaalset demokraatiat, igaüks omal moel. Kesk-Euroopas on katse lääne väärtusi omaks võtta viinud illusioonide purunemise ja reaktsioonilise illiberaalsuseni; Venemaa matkis algusest peale teadlikult ja omakasupüüdlikult ainult protsesse, mitte väärtusi (oo, kuidas see Venemaa-peatüki lugemine pani praegusi Ukraina-teemalisi uudiseid uue pilguga lugema) ja Hiina valis jäljendamiseks teaduse ja tehnoloogia, aga ei tunne mingit vajadust isegi teeselda, et neil oleks mingi soov demokraatiat kehtestada.

mulle need Vene ja Trumpi peatükid (viimases räägitakse pikemalt sellest, kuidas USA jaoks ei ole tegelikult kuidagi vajalik ega kasulik, et maailm neid väga jäljendaks, kui liberaalsed väärtused kord juba üle parda on heidetud - pigem vastupidi) tundusid selged ja usutavad; Kesk-Euroopa jutt tekitas päris palju vastuseta jäänud küsimusi. ei tea, kas oli see esimene peatük lihtsalt nõrgem või oli asi selles, et mul oli siin rohkem taustateadmisi ja isiklikke arvamusi.

väga kerge lugemine ei olnud ausalt öeldes; võibolla eestikeelses tõlkes olnuks lihtsam jälgida. aga väga huvitav oli küll ja päris mitu mõtet kirjutasin endale välja, et neid kunagi omaette edasi mõelda.