pikema essee jagu mitte liiga diipi kõndimisfilosoofiat, millest iga sõnaga olen nõus. et tuleb elada aeglase(ma)lt ja tajuda maailma ja kõndida oma pea selgeks ja süda terveks ja ronida aegajalt mäkke, et oleks raske.

põhiprobleem on see, et sellest lugemsie asemel tahaks seda nüüd lihtsalt teha, aga kohe praegu ei saa ja varsti vbla ei tohi üldse kodust välja minna ja ma ei tea, mis siis saab; Kagge meelest saavad meist siis kandilised Wall-E inimesed, kelle jalad ei ulatu enam toolilt mahagi. või midagi sellist.