mulle tundub, et mina raamatuostjana ja kõik raamatute kirjastajad on siinkohal astunud samasse lõksu - Rosamunde Pilcher kirjutas 80ndate lõpus ja 90ndatel mõned väga head romaanid ("Merikarbiotsijad", "September", mu suur lemmik "Kojutulek") ja nende tuules anti uuesti välja (ja vastavalt osteti kodudesse) ka tema varasemad... mitte nii head lühiromaanid. "Suve lõpp" ilmus esmakordselt 1971 ja, noh, ütleme, et ei saanud tollal ülemäära populaarseks. aga pärast, kui kirjanik juba tuntud oli, müüs kindlasti hästi. isegi mina olen ostnud!

lugu on siin väga vähe. üks šoti päritolu tüdruk tuleb üle paljude aastate Californiast koju vanaema juurde ja avastab, et tema imetletud onupoeg, kellesse ta eluaeg salaja armunud on, ei ole tegelikult eriti meeldiv inimene. onupoeg püüab teda kosida (stopp! googelduspaus! jah, Ühendkuningriigis olid esimese astme nõbude vahelised abielud täiesti seaduslikud 1970ndatel ja... on seda praegugi. wow), Jane teeb, tundub, esimest korda elus mingi iseseisva ja mõistliku otsuse ja ütleb ei. siis on paar lehekülge draamat ja traagikat ja siis on õnnelik lõpp.

pahad on pahad ja head on head ja "nature vs nurture" diskussioonis võetakse siin otsustavalt seisukoht, et kehvad geenid löövad üle ükskõik kui hea kasvatuse. (mulle isiklikult käib see mõtteviis väga vastukarva, aga eks selle üle võib vaielda. lihtsalt... siin ei vaielda. kuskilt Pilcheri raamatust tuleb see tegelikult veel tuttav ette, et somehow need täiesti imelised naised, kes on ühtaegu tugevad ja õrnad ja targad ja ilusad ja rikkad ja boheemlaslikud... kasvatavad oma poegadest jobud. miks, kuidas?)

ja see Jane ise. preili on 21 ja tal ei ole mingit haridust, mingit elukutset ega ka mingit soovi ühtegi neist hankida. mitte ainsatki plaani ülejäänud eluks! ma ei tea, noor daam, miks te arvate, et te võite siin veel abieluettepanekutega pirtsutada... (okei, antud juhul tegelikult tean ja võis, aga nii üldiselt.)

aga muidugi üht asja Pilcher oskab: kirjeldada. loodust (nii California kui Šotimaa oma) ja kodusid, olgu siis terve mõis või kellegi suur- või väikelinnakorter või kasvõi lihtsalt üks hütt kuskil surfirannas. see kõik kukub tal nii kohutavalt hubane välja ja tekitab kohutava tahtmise ise kohale minna kõigisse neisse kohtadesse. olen elus korduvalt läinud ka (ma kolisin osaliselt selleks Suurbritanniasse, et oleks kindel, et ei jää käimata Cornwallis ega Šotimaal) ja kinnitan, et kõik on aus ja õige ja seal tõesti ongi nii imeline. niisiis... nautisin ka seekord lugemist tegelikult täiega, kuigi käsi ei tõuse raamatule kuigi kõrget hinnet panema. kuulge, kas see ongi see, mille kohta öeldakse "guilty pleasure"?