Oktoobrit alustasin süngete mõrvalugude lainel. Nimelt võtsin ette islandlanna Yrsa Sigurðardóttir'i krimkad, mida mulle kursakaaslane soovitas. Aitäh!

Ma ei mäleta, et oleksin varem ühtki raamatut lugenud, kus tegevus toimuks Islandil. Saare eluoludest sai nii mõndagi teada, kuid oleksin tahtnud rohkem kirjeldusi, sest see on omapärane maa, kus ma kindlasti ka ise tahan ära käia. Islandi nimed pakkusid mulle samuti huvi, eriti tore oli lisatud hääldamisjuhis, mis seda küll eriti lihtsamaks ei teinud.

Yrsa lugudes lahendab kuritegusid advokaat Thóra, kes on 36-aastane, lahutatud ning kahe lapse ema. Seaduste tundmises on naine tugev, kuid kindlasti pole ta pädev mõrvarite tabamiseks. Hea vaistu asemel on islandlannal abiks pigem algaja õnn ning oskus teiste asjades nuhkida. Ta on tugeva iseloomuga naine, kel on palju eelarvamusi Kohati paistab advokaat iseka ning suisa lapsikuna. Parimast küljest näeb teda, kui Thóra astub oma poja kaitseks välja kui emalõvi.

"Kes teisele hauda kaevab" kisub samuti välja luukered minevikust, seekord veidi uuemast ajast, täpsemalt 1940. aastatest. Thóra palkajaks on hotellipidaja Jónas, kes kurdab, et maad ostes jäeti teda informeerimata asjaoludest, mis oleks pidanud hinda alandama. Nimelt kurdab mees kummituste üle, kes tema new age asutuse töötajaid ning külastajaid häirivad. Juhtum tundub lootusetu, kuid advokaadil on hädasti raha vaja ning nii ta tööotsa vastu võtab. Samal päeval mõrvatakse hotellile lisahoonet planeeriv arhitekt Birna ning Thóra klient saab peamiseks kahtlusaluseks. Nii asub naine hoopis seda kuritegu uurima ning talle tuleb taas appi sakslane Matthew. Üks laip ei jää ilma teiseta. Thóra ei oska kuskilt kinni hakata ning sukeldub hoopis taluomanike minevikku, leides jälgi natsidest ning ühest ammu kadunud väikesest tüdrukust.

Kolmest loetud osast oli "Kes teisele hauda kaevab" kõige nõrgem. Mind huvitas tüdrukukese saatus, kuid muu minevikulugu ja Birna tapja jätsid täiesti külmaks. Lisaks näitas siin Thóra oma iseloomu kõige nõrgemast küljest. Romaan sukeldub veel rohkem naise probleemidesse, alates tüütust sekretärist ning lõpetades eksabikaasaga, kellega lapsed aega ei taha veeta. Mind šokeeris, kuidas ta ei tormanud oma laste juurde, kui need maasturi ja haagissuvilaga omapäi seiklema hakkasid, vaid uuris oma juhtumit rahulikult edasi.

Soovitan lugeda neil, kellele esimene raama meeldis või krimikirjanduse austajatele, kes soovivad lugeda, kuidas advokaat käib ja inimesi küsitleb.