Aasta on 1941 ja nõod Roland ja Edgar on saabunud Soomest väljaõppelt, et võidelda Eesti okupeerinud Venemaa vastu. Peagi suudavad nii Saksa kui Soome väed venelased taganema panna. Paljude eestlaste jaoks tähendas see Eesti vabadust, kuid peagi olime Saksa võimu all. Roland oli valmis võitlema Eesti iseseisvuse eest, kuid Edgar, kes oli nende poolt, kelle poolt parasjagu oli vaja olla, töötas aastatel 1941-44 Saksa salateenistuses. Kui Venemaa 1944. aastal Eesti taas okupeeris, väitis Edgar, et see päästis ta elu Klooga koonduslaagri massihukkamises. Nüüd on temast saanud kirjanik, kuid tal kriibib hinges teadmatus, mis sai tema kadunud nõost Rolandist. Kuna Roland teab täpselt, mis mehega on tegemist, on Edgaril vaid üks võimalus, et oma nahka päästa - ta peab oma nõo üles leidma.

See raamat sõbranna riiulist osutus mulle väga huvitavaks leiuks. Juba raamatu algusest alates, lugedes meie enda ajaloost, haaras see mind täielikult kaasa. Kuna Saksa ja Vene okupatsiooni teema ning erinevad jõhkrad sündmused tekitasid minus suurt huvi, lugesin ka netist juurde ning tahan kindlasti ära märkida autori täpsuse ja uurimistöö.

Kuigi minu vanavanemad enam ei ela, olen uurinud vanemate käest nende kuuldud lugusid. Nad rääkisid mulle palju selle ajastu kohta, mõned lood olid toredad, nagu Saksa sõduri abi minu vanaemale paistes jalgade ravimisel, kuid oli ka halvemaid lugusid, nagu sõdur, kes tulistas mu vanaisa... õnneks mitte surmavalt. Külastasin raamatut lugedes ka Klooga koonduslaagri alasid, Saksa surnuaeda ja venelaste püstitatud mälestusmärki nende langenud sõduritele Valga linnaäärel. Kuigi Valga on minu kodulinn ja ma olen korduvalt neist kohtadest möödunud, siis seekord läksin nendele aladele hoopis teise pilguga.

Soovitan kõigile, kellele meie ajalugu huvi pakub. Ja kui ajalugu ei huvita, siis usun, et see raamat tekitab seda kindlasti.