Nothombi Jaapani-teemalised raamatud olid ühed esimesed, mille ma Jaapanisse kolides endale ostsin. Nimelt tahtsin ma näha, kas ja kui palju minu jaoks muutub pilt nendest võrratutest teostest, kogedes ka ise seda lummavat maad. Ka selle raamatu tegevus toimub Jaapanis.

See raamat ilmus kirjastuselt Varrak pealkirjaga "Jumala lapsepõlv". Ühel päeval sünnib maailma väikene tüdruk nimega Amélie. Kuigi autor ei maini seda nime raamatus kordagi, annab ta selle kohta väga konkreetse vihje: tema nime algus tähendab jaapani keeles vihma. See sõna on "ame", millest tuleb ka raamatu inglisekeelne nimi "The Character of Rain". Maailm ei eruta vihmatüdrukut ning ta polegi maailmale midagi muud, kui üks vegetatiivne toru. Ühest otsast sisenev ollus väljub teisest otsast. Ühel päeval, kui ta on üle kahe aasta vana, Jumal-toru vihastab ja ta raevul ei ole otsa seni, kuni ta avastab naudingu. Sellest päevast alates on Amélie maailma osaks. Ta teeb seda, mida ta kunagi varem pole teinud: ta otsustab. Ta otsustab õppida käima, ta otsustab asju nimetada, tehes need reaalseks. Sest ema ja isa vajavad olemiseks seda, et neid sedasi nimetataks. Miks muidu tunnevad nad sellest nii suurt rõõmu? Amélie ei kahtle kunagi oma jumalikkuses, ka siis kui ta peaaegu upub. Vastupidi - tema kogemused vaid kinnitavad seda, sest temal ja Jeesusel (kes tema venna õpikutes figureerib) on nii mõndagi ühist.

Jaapanlastel on alla kolmeaastaste laste jaoks termin okosama, mis laias laastus tähendab "suurejooneline, austatud laps". Neile on lubatud rohkem, kui paljudele teistele. Kuigi Amélie peab seda suureks ebaõigluseks, et mai on poistekuu (kuigi koledad karpkalad sobivad nende sümboliks suurepäraselt), on tähistatakse märtsis peale naistepäeva ka tüdrukutepüha (teise nimega nukkude püha). See leiab aset 3. märtsil ja sel päeval esitletakse traditsioonilisi Jaapani nukke.